Jäätee veerel

Cinéma Vérité stiilis dokumentaalfilmi „Jäätee veerel“ tegevus toimub Eesti põhja- ja läänerannikul, kus talvine jääteede kasutamine on Eesti sajanditevanune traditsioon. „Jäätee veerel“ vaatab maailma läbi Kreeka geograafi Pythease silmade, kes külastas Aestide maad 2300 aastat tagasi ja kes kirjeldas esmakordselt Mare Concretum’i, ookeani, millel saab kõndida. „Jäätee veerel“ on film, mis peegeldab inimeste soovi olla õnnelik kiiresti muutuvas maailmas, isegi kui see maailm on purunemas nagu kevadine jää. Kuigi jää näib tekitavat pingeid, sulatab see midagi inimeste südametes ning muudab nad inimlikumaks, sõbralikumaks. Jää teeb inimestele rõõmu, jää kustutab piirid inimeste vahel.

"...jää, mis meid toetab, on muutunud liiga õhukeseks: me kõik tunneme lõunatuule sooja hukutavat hingust..." Friedrich Nietzsche

Filosoofiline, meditatiivne ja irooniline dokumentaalfilm ilma küsimuste ja selgitusteta. Arko Okk seisab jää serval, mis võimaldab autojuhtidele riskantset otseteed.

Jäätee valvur Jaanus ei saa lubada, et ülesõit ka homme lahti on, kuid registreerib kõik möödasõitvad autod ja rattad. Linnapea on mures jää iga sulava sentimeetri pärast.

Melanhoolne, metafooriline ja antropoloogiline portree elanikest, kellele jää toob lõbusaid mänge või improviseeritud võistlusi. Kuuleme hoolikalt salvestatud samme lumel, tugevat tuult ja vihmapiisku ning võib-olla tunneme läbi ekraani ka külma.

Kaheksa aastat filmimist 3,3 kilomeetri pikkusel Noarootsi–Haapsalu jääteel annab monumentaalse elamuse pidurdamatust aja möödumisest.